Vene pildivõltsingud

Vene poole esitatud fotode analüüs Eestis laagrist Klooga

Jan Kuras

 

 

Allikas: Vierteljahreshefte für freie Geschichtsforschung

(Vaba ajaloouurimise kvartalileht, 3 vihik september 1999)

 

 

Tõestusmaterjalide, eriti fotograafiliste tõendite võltsimine on meetod, mis on palju vanem kui Nõukogude Liit. Üks hea näide sellest on fotod tsaari Venemaal juutide vastaste pogrommide ohvritest, mis meedia poolt USA-s ja Euroopas avaldati.

 

Juba NSV Liidu asutamise ajast oli traditsiooniliselt propagandaministeerium juutide käes, nii jätkus ka fotograafiliste tõendite võltsimine. Teise maailmasõja ajal oli olemas nn Sowinform’i büroo, mida juhatas Salomon Lozowzky, see tegeles fiktiivsete-holokausti-uudiste ja -fotode läkitamisega lääne meedia kätte. Kuulsaim tõestusmaterjal, mida täna isegi juudi teadlased võltsinguks nimetavad, oli mõne tüki seebi esitamine, kolonel Smirnoff’i poolt, Nürnbergi protsessil tõestusmaterjalina, et sakslaste poolt kasutati juudi laipu seebi tootmiseks. (1) Viimane avalikustatud võltsimisjuhtum puudutab nelja laagri Trawniki sõjaväetõendi võltsimist seoses kohtuprotsessiga John Demjanjuk’i vastu. Need esitati kaheksakümnendatel aastatel Jeruusalemma kohtule juudist ameerika miljardäri Armand Hammer’i poolt, kes sain need seni teadmata allika käest Moskvast. (2)

 

Selles artiklis tõestatakse, et õudusfotod, mida venelased peale esimese saksa laagri nimega Klooga „vabastamist”; tegid, ei oma tegelikult mingit tõestusliku kaalu. Neid tookord tehtud pilte vaadeldakse veel täna üle maailma õigetena ja neid trükitakse raamatutes ja eksponeeritakse näitustel.

 

Laagri Klooga lühilugu

 

Klooga oli üks suur saksa töölaager Tallinna (Reval) lähedal Eestis. See loodi 1943 aasta suvel ja sellel oli umbes 3000 juudisoost meest ja sama palju naisi Wilna ja Kovna piirkonnast ning ka mõnisada sõjavangi. Meeste ja naiste osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid saksa ja eesti SS-üksused. Vangid töötasid kolmes vahetuses tsemendi-, tellise- ja puidutööstuses ja ka Wehrmachti kindlustuste ehitamisel.

 

Nagu tavaliselt, väidavad selle laagri ellujäänud, et neid näljutati ja nad pidi surmani töötama, samal ajal kui nad said „200-250 g leiba, taldriku suppi ja piiratud hulgal vett”;. Seejuures unustatakse ainult, et sellised vangid oleks vaevalt suutnud kurnavat tööd teha, kui neid poleks vastavalt toidetud, kuna selline töö nõuab kindlat miinimum arvu kaloreid. Tähtsaim ja tõenäoliselt õige on ellujäänute väide, et Klooga laager oli täidetud Kovno ja Wilna geto elanikega. Igatahes pajatab tavaajalugu meile, et selle geto elanikud olevat saadetud hävituslaagritesse ja seal ka „ära gaasitud”;.

 

Klooga laager „vabastati”; venelaste poolt 28.09.1944. 85. vangi olevat end enne vabastamist ära peitnud ja nii pääsenud väidetavast sakslaste veresaunast, kus olevat tapetud kõik laagri vangid mõned päevad enne „vabastamist”;. Vene inkvisiitorite ees ütlesid nad, et saksa ja eesti SS olevat 19. septembri keskpäeval alustanud vangigruppide viimist lähedasse metsa, nende tapmiseks. Kusjuures alustati meeste laagrist. Umbes 2400 juuti ja sadakond vene sõjavangi olevat selles veresaunas tapetud. Mõned päevad hiljem, kui Puna armee Klooga „vabastas”;, leidis see mõrvatute laibad seatuna tuleriitadele, valmis tuhastamiseks. (3)

 

 

Fotograafiline materjal

 

Mitte ühelgi seni esitatud fotodest ei ole näha süüdatud tuleriita. Need fotod tuleriitadest, mis me senini saanud oleme, numereerime vastavalt kättesaamise järjekorrale. Esimene foto nr. 1 on originaalis umbes 30 x 40 cm ja seda on nähtud laagri Treblinka II sissekäigu juures infotahvlil. See kandis järgnevat kirja: „Mõrvatud ohvrite laipade põletamine ühel tuleriidal. Laipu tuhastati Treblinkas sarnasel viisi.” (4)

 

http://www.album.ee/files/77/115/norm/12977115_U159.jpg

 

Olenemata pildi suurusest on selle kvaliteet üsana halb. Äratuntavad on kuus persooni, kes lamavad üleslaotult küttepuude vahel. Nad lebavad kõik eranditult nägudega allapoole. Üks noor mees vajutab oma pöialt näo vastu ja ta kõrval oleval isikul on alles müts peas.

 

Tuleb vaadelda erakordselt haruldasena seda, et mehel, kes lasti maha või ära gaasiti ja seejärel tuleriidale pandi on ikka müts peas. Teiseks imelikuks asjaoluks on, et miks kõik isikud näod allapoole lamavad, juhusliku järjekorra asemel, nagu Dresdeni tuleriitadel veebruaris 1945 peale liitlaste terrorirünnakuid.

 

Ärritatuna selle foto päritolust, tegime edasisi uuringuid. Selgus, et poola fotograafil Henryk Rossochecki’l Swierkowa tänavalt 19 Podlaski linnast on selle foto autoriõigus, nii nähtub templist tagaküljel. Ta teatas meile, et sellel fotol on näha Eesti laagri Klooga tuleriit.

 

1990 avaldati New Yorgis ja Jeruusalemmas neljaköiteline „Encyclopedia of the Holocaust”;.  Lk 897 on sarnane foto (Nr. 2) alapealkirjaga: „Tapetute laibad laagris Klooga, üleslaotud tuhastamiseks, leitud vene vägede poolt septembris 1944.”;

 

http://www.album.ee/files/77/119/norm/12977119_xW1J.jpg

 

See foto on samuti kahtlane. Ülesvõttel on näha viit persooni, kelle kõigi pead on kaamera poole. Ka siin lebavad kõik näoga alla, üks on oma mütsi pea alla puule pannud, ilmselt, et endale asja mugavamaks teha. Alumises reas kannab üks persoon alles oma mütsi peas, nagu ka isik temast vasakul. Samuti ei paista olevat meeste kätel või sõrmedel koolnukangestust (ohvrid olevat juba 9 päeva surnud!). Täpsemal vaatlemisel on käesolevate persoonide puhul näha ka musklite pingestust. Taas üks tõestus, et isikud pildil poseerivad vaid kaamerale. Näib nagu sellel fotol on sama stseen, mis fotol nr. 1, ainult teisest vaatenurgast.

 

Sellisest ebakindlusest esitasime järelpärimise iisraeli arhiivile Yad Vashem ja saime järgnevad pildid laagrist Klooga, mis olid kõik kehva kvaliteediga.

 

http://www.album.ee/files/77/122/norm/12977122_5Gs6.jpg

 

Foto nr. 3 näitab kuut persooni, kahes kihis. Tuleks meeles pidada, et laipade põletamine nii madalatel tuleriitadel on väga ebaefektiivne, sest põlemistemperatuur tõuseb vastavalt tuleriida kõrgusega. Dresdenis põlesid 6-7 kihilised tuleriidad päevi. Klooga laagri tuleriitadel oli ainult kaks kihti „laipu”;, kuna muidu oleks esimestel näitlejatel raskeks läinud ning vigastuste oht oleks suurenenud. Sellel pildil lebavad kaks persooni selili aga ka nende näod pole äratuntavad. Kahel näoga allapoole oleval isikul on mütsid peas. Üks persoon toetab ennast käega puutüvele, et paremini raskust taluda. Sellest tulenevalt on ta käes selgelt musklite pingestumist. Pildi taga on küll Yad Yashem’i muuseumi tempel aga puudub arhiivinumber.

 

http://www.album.ee/files/77/124/norm/12977124_cp0h.jpg

 

Foto nr. 1 näib olevat väljalõige mõnest fotost, mis on sarnane fotoga nr. 4. Viimases on näha gruppi inimesi tuleriida taga. Halva kvaliteedi tõttu ei saa nende kohta mingeid andmeid anda. Vähemalt on näha kuue isiku pead, kes tuleriidas lebavad. Kõik nad lebavad näod allapoole. Teine mees paremalt on mütsi näo ja puu vahele pannud ja hoiab seda vasaku käega kinni. Tõenäoliselt kahe käega, foto nr. 2 näitab seda teisest perspektiivist.

 

Temast vasakul oleva mehe pead katab triibuline müts.

 

Sealt edasi on järgmisel persoonil pea kaetud heleda mütsiga. Tema parema käe pöial on opositsiooni asendis, mis tõestab musklipinget, tõsiasi, et isik on elus. Ka siin ei näita käed ega näpud koolnukangestust. Need on pigem peened ja sobivad antud olukorda. Yad Vashem tuvastab selle foto arhiivinumbriga 16F01.

 

http://www.album.ee/files/77/127/norm/12977127_QZY4.jpg

 

Foto nr. 5 (Yad Vashem nr. 19B07) näitab ühe tuleriida väljalõiget, mis koosneb ainult ühest „laiba”; kihist. Esiplaani kvaliteet on halb, tagaplaani oma seisvate inimeste gruppiga on enamvähem. Näib nagu, et vasakult 2., 6.  ja 12. persoon naerataksid. Teiste kehakeel ja näoilme on neutraalsed. Keegi ei näi olevat vapustatud õdusast vaatest. See naeratamine ja neutraalne olek on vastand sellele kuulsale pildile Omar Bradley’st ja David Eisenhower’ist, kus nad vaatavad ja seisavad tuleriida ees  pooleldi põlenute laipadega töölaagris Ohrdruf’is. (5)

 

1988 avaldasid Ernst Klee ja Willi Dressen raamatu „Schöne Zeiten”; (Ilusad ajad). (6) Leheküljel 158 leidsime uue foto ühest „tuleriidast”; laagris Klooga, foto nr. 6, mis sarnaneb fotole nr. 3, taustal on aga palju inimesi. (7)

 

http://www.album.ee/files/77/133/norm/12977133_NyfA.jpg

 

Pildi kvaliteet on halb. Autorid ei vastanud meie pärimistele selle pildi kohta. Me ei tea seega öelda, kas need autorid on ausad või on neil lihtsalt hirm, et neid võidakse Saksamaal kriminaalselt jälitama hakata holokausti mõõtmetes kahtlemise eest.

 

Foto nr. 7 on pärit  internetist. (8 ) Risti üle tuleriida oleva palgi järgi otsustades on see foto nr. 5 variatsioon, seekord on aga „tuleriit”; kahekordne. Vasakult ülemise kihi esimene persoon kannab mütsi peas. Alumise kihi esimese persooni käed ja näpud ei näita mingit koolnukangestust.

 

Kommentaarid

 

Muljetavaldav O. Bradley ja D. Eisenhower’i foto on muutunud mingit liiki holokausti-ikooniks. Iga Washingtoni US-holokausti-muuseumi külastajat tervitab sisenemishallis selle pildi hiiglaslik suurendus. Sellel fotol ei naerata keegi. Kõik kohalolijad näivad vastikust tundvat, kui mitte jubedast vaatepildist siis vähemalt põlenud liha haisust.

Täiesti teisiti nagu laagris Klooga või hoopis sõja lõpus venelaste poolt avatud massihaua Babji Yar’i juures.

 

Vene partisanid avalikustasid piisavalt sündmusi okupatsiooniajast Ukraina pealinnas Kiievis, nii nagu Krasnaya Zvezda 21. novembril 1941 ja septembris 1942.  Babji Yar’i ei mainitud seejuures üldse. 8. augustil 1943 ilmub see nimi esimest korda lehes Krasnaya Zvezda, ajahetkel, kui venelased kartsid, et sakslased võivad peale Katyn ja Winnytsa veel teisi punaterrori ohvrite massihaudasid avada. Kui punaarmee Kiievi lõpuks novembris 1943 „vabastas”;, kutsuti lääne ajakirjanikud kohale ja esitati neile fantastilised lood väidatava massimõrva juudi ellujäänutest. New York Times’i reporter, W. Lawrence, ei teinud nendest lugudest tookord üldse väljagi puuduvate materiaalsete tõendite tõttu. Võib-olla esitati talle selle „veresauna”; fotodki, aga edutult. Associated Press’i reporterid ignoreerisid täielikult tollal Babji Yar’i koledusi. (9)

 

Konsekventselt andis siis hiljem Sovinform vaid väheseid laagri Majdanek’i fotosid välja (mille kohta väideti ohvritearvuks olevat 1 500 000) ja mitte ühtegi 1944 „vabastatud”; laagrist Treblinka, mille kohta anti ohvrite arvuks 3 500 000.

 

Tõenäoliselt ei lubanud venelased ühtki lääne ajakirjaniku, septembris 1944 vabastatud Klooga laagrisse ning ei lastud neil „tuleriitasi”; vaadata. Peale selle ei trükitud ega avaldatud üheski lääne raamatus või ajalehes aastakümneid neid vene pilte.

 

Seda rohkem vihastab see, et nii lugupeetav arhiiv nagu Yad Vashem laseb neid võltsitud pilte isegi entsüklopeediates avaldada.

 

 

Viited:

 

1. vgl.dazu Weber, Mark. >>„;Jewish soap”;<<, The Journal of Historical Review, 11(2) (1991), lk. 217-227.

2. vgl. dazu D. Lehner, Du sollst nicht falsch Zeugnis geben, Vohwinckel, Berg am See, o.J.

3. „Zur „Geschichte”; des Lagers Klooga vgl. Die entsprechende Eintragung in der E. Jäckel, P. Longerich, J.H. Schoeps (Hg.), Enzyklopädie des Holocaust, Argon, Berliin 1993.

4. Poola: >>Palenie na stosach zwlok pomordowanych. Podobnie palono zwloki pomordowanych w Treblinka.<<

5. Michael Berenbaum, The World Must Know: the history of the Holocaust as told in the United States Holocaust Museum, ISBN O-316-09135-9, (1) 1993, lk. 7 alapealkiri: >>American soldiers in front of calcimany, April 1945.<< National Archives, Washington, D.C.: http://www.ca.nizkor.org/ftp.cgi/camps/ohrdruf/images/ohrdruf-pyre.jpg

6. S.Fischler, Frankfurt; inglise k: The Good Old Days, Free Press, New York 1991.

7. Selle kõrval on samal leheküljel foto nr. 4.

8. http://www.ca.nizkor.org/ftp.cgi/orgs/german/einsatzgruppen/images/eg-06.jpg; George St. George, The Road To Babyi-Yar, lk. 64.

9. vt. ka Marek Wolski, >>Le massacre de Babi Jar<<, Revue d’historie Revisionniste 6 (1992), lk 47-58;_ vgl. Herbert Tiedemann, >>Babi Jar: Kritische Fragen und Anmerkungen<<, Ernst Gauss (Hg), Grundlagen zur Zeitgeschichte, Grabert, Tübingen 1994, lk. 375-399.