Valitud kõned teosest

Julius Sreicheri võitlusaja kõned

 

Kogutud ja toimetatud

dr Heinz Preiss

 

Copyright 1938 by Verlag Der Stürmer

 

 

 

 

Eessõna kõnedele

 

Julius Streicher (1885–1946) oli natsionaalsotsialistlik poliitik ja ajalehe „Der Stürmer“ väljaandja. Streicher mõisteti Nürnbergi „sõjakurjategijate“ protsessil süüdi ning ta poodi 1. oktoobril 1946. Nendest 11. märtrist, kes surid sel 1. oktoobril pidi Streicher, oma kõnede ja kirjutiste eest, surema kõige vaevalisemalt.

 

Julius Streicher oli üks Friedrich ja Anna Streicheri üheksast lapsest. Friedrich Streicher oli kooliõpetaja. Ka Julius Streicher pidas aastatel 1905–1909 õpetaja ametit. Juba 13. aastaselt oli ta seda ametit asunud õppima. Aastal 1909 lasi Streicher end üle viia Nürnbergi, seal abiellus ta neli aastat hiljem Kunigunde Rothiga. Perre sündis kaks poega, Lothar (1915) ja Elmar (1918).

 

Esimese maailmasõja eel kuulus Streicher mitmesse parteisse. Ta võttis saksa jalaväe koosseisus osa rasketes Esimese maailmasõja lahingutest Prantsusmaal ning saavutas nooremleitnandi (Leutnat) auaste. Hiljem osales ta veel lahingutes Rumeenias ja Itaalias. Lahinguvapruse eest teenis ta välja mitmed autasud. Esimesena kompaniis sai oma esimese klassi Raudristi. Streicher võeti ka ohvitserikandidaadiks, mis oli haruldane juhus, kuna tollal võisid ohvitserideks saada enamasti vaid aadlikud. Oma lahingutest kirjutas Streicher hiljem ka ajalehes „Der Stürmer“.

 

1918 okupeerisid liitlasväed Nürnbergi linna ja kehtestasid näljablokaadi, et Saksamaa nõustuks Versailles rahulepinguga. Selle lepingu alusel määrati saksa sõjaväe suuruseks 100 000 meest. Weimari vabariigis valitses kohutav inflatsioon, mis kaotas kogu rahva säästud. Nii tekkis võõrastel (sh juutidel) hea võimalus soetada endale ajalehti, tööstusi, elamuid jne. Tööpuudus suurenes järsult. Kuid Streicheril oli õnneks ta õpetaja koht, mis tagas talle sissetuleku. Saksamaa linnades valitses kodusõda, ühel pool olid endised sõjamehed vabakorpustes ja teisel poolel juutide juhitud bolševikud. 1919. aastal oli Streicher olnud üheks antisemiitliku erakonna – Saksasotsialistliku partei – Nürnbergi kohagruppi asutajaks. Streicheril oli suurepärane kõnelemisoskus, mille läbi sai ta kiiresti kuulsaks. Ta kõneles juutide osast poliitikas. Sellest, et juudid on sisuliselt riik riigis, mis on Saksamaa tuleviku jaoks väga ohtlik. Ning pööras tähelepanu ka sellele, et juudid ei ole sakslastega üks rass. Juudid on võõrad ning sellistena tuleb neid ka kohelda! Streicheri üks efektseid võtteid oli juute endeid tsiteerida.

 

1920 kandideeris ta esmakordselt natsionaalsotsialistide nimekirjas. Sel ajal nägi Streicher ka teost „Siioni tarkade protokollid“. Streicheril oli Nürnbergis ligi 2000 poolehoidjat. Füürer soovis ühendada mõlemad parteid ja nii  liitus 1922 Saksasotsialistlik partei NSDAP-ga. Streicheril oli sel ajal väga tihe päevakava. Ta korraldas vähemalt korra nädalas massiürituse, andis välja ajalehte ja pidas samal ajal veel kooliõpetaja ametit.

 

 

Pärast 1923. aastal sündmusi vabastati Streicher õpetaja ametist kuna ta oli osalenud ebaõnnestunud 9. novembri riigipöördekatses. Talle mõisteti kõigest üks kuu vanglat. Oma senise hea käitumise tõttu lubati ta 39-aastaselt pensionile. 1925–1940 oli Streicher Kesk-Frangimaa, hiljem Frangimaa Gauleiter (nö NSDAP maakondlik juht). 1924–1932 oli ta Münchenis maasaadik (Landesabgeordneter). Pärast seda Riigipäeva (Reichstag – NS Saksamaa parlament) liige.

 

Streicher saavutas SA-Obergruppenführei auaste. Ta oli partei (NSDAP) üks aktiivseimaid antisemiite, ta korraldas pidevalt juutide vastu demonstratsioone ja boikotte. Samal ajal oli ta ka antisemiitliku võitluslehe „Der Stürmer“ väljaandja. See nädalaleht oli ilmuma hakanud 14. aprillil 1923. Ajaleht kandis alatiitlit „Nürnbergi nädalaleht tõe leidmiseks“. Aastatel 1923–1933 anti Stürmer viis korda kohtusse. Kokku pidi Streicher veetma kaheksa kuud vanglas kohtuotsuste eiramise tõttu ja keelatud lehenumbrite levitamise eest. Võitluslehe tiraaž kasvas pidevalt, suurim trükiarv saavutati 1940 – kaks miljon eksemplari. Selleks ajaks oli Stürmeril umbes 300 kaastöölist. Sealhulgas mõned juudid, kes kirjutasid lehe kõige antisemiitlikumad lood üldse. Üks nendest juutidest oli Jonas Wolk, kes sai oma töö eest head palka. 1941 oli Stürmer avanud filiaalid Viinis, Prahas, Strasbourgis ja Taanis. Alates aastast 1937 hakati sagedasti Stürmeri esikaanel avaldama hüüdlauset: „Juudid on meile õnnetuseks!“ Mis pärineb 19. sajandi saksa ajaloolaselt Heinrich von Treitschkelt. Streicheri üks lemmikütlusi oli ka: „See, kes teab tõde ja seda välja ei ütle, on hädine argpüks!“

 

1939 oli Streicher välja käinud salvava ütluse Göeringi pihta, ning see alustas nüüd tegutsema Streicheri vastu. 1940 vabastati Streicher kõigist partei ametitest. Teda süüdistati oma võimu kuritarvitamises, sh juutide riigistatud valduste ja ettevõtteid omandamises. Need süüdistused osutusid hiljem alusetuteks. Kuid Göring moodustas salajase komisjoni, kes mõistis Streicheri süüdi. Göring, Himmler ja Hess nõudsid ka Stürmeri sulgemist selle „liigse“ antisemitismi tõttu. Stürmer oli eelnevalt kritiseerinud ka Göringi juudisõbralikkust ja nõudnud pooljuudist Laftwaffe General Milchi tagandamist. Millepeale Göering oli öelnud: „Mina otsustan, kes on juut ja kes mitte!“ Kuid Füüreri otsesel käsul jäi Stürmer Steicheri omandisse. Hitler luges regulaarselt Stürmerit ning arvas, et selle ajalehe sulgemine teeks rõõmu juutidele kogu maailmas. Streicheri lehte tellisid sel ajal juba miljonid inimesed. Kuid Füürer pidi siiski keelama Streicheril kõnelemised ja koosolekute korraldamised. Streicher kaitses end ka süüdistavate komisjonis. Paraku läks seal asi väga äkiliseks. Ta nimetas oma süüdistajaid valetajateks ning see lõppes sellega, et Nürnbergi politseiülem Martin tõmbas oma kabuurist välja püstoli ning ähvardas Streicheri kohapeal maha lasta. Pärast seda intsidenti oli Hitler sunnitud saatma Streicheri nö „pensionile“. Lisaks Nürnbergi politseiülemale kuulus ta  vaenlaste hulka ka linna meer. Streicher sai ta keelu Nürnbergi linna sisenemiseks. Pärast seda elas ta linnast väljas ühes talus nimega Pleikershof. Ta oli sõna otseses mõttes koduarestis, ta ei saanud/tohtinud käia oma kontoris, teda ei teda tohtinud külastada riigiametnikud. Hitler aga saatis Streicherile ühe kulleri, kes käis edasi tagasi toimetuse ja Streicheri vahet. Nii sai Stürmeri tegevus jätkuda. 1943 suri Streicheri naine Kunigunde. Mais 1945 abiellus ta Adele Tappega, kes oli olnud viis aastat tema sekretär.

 

23. mail 1945 arreteeriti Streicher  Alpides. Arreteerijaks oli juudist USA major Plitt, kes oli vihje saanud, et piirkonnas elab kõrge nats. Plitt lennutati peagi pärast seda saavutust USA-sse tagasi ning New Yorkis kuulutai tema auks välja isegi „Major Plaid Day“, juudid tähistasid sellega „maailma number üks antisemiidi“ kättesaamist.

 

Oma vangistusaja kohta andis Streicher teada enda paljudest väärkohtlemistest valvurite poolt. Ühest sellisest juhtumist andis ta (kirjalikult) teada oma advokaadile dr Hans Marxile, kuidas juudid ja neegrid olid teda ta kongis peksmas käinud. Toodud juhtumist on säilinud foto, kus Streicher on alasti, üle kere on tal peksmise jäljed ning kaelas silt kirjaga „Julius Streicher, juutide kuningas“. Dr Marx kandis juhtunust ette kohtunikule, kes sellest raevus ja käskis selle kohtuprotokollidest kõrvaldada, kuid  need kaebused on siiski alles jäänud helisalvestustel. Samuti on ka Streicheri enda poolt kohtule esitatud kaebustega. Kirjastaja ja poliitik Streicher mõisteti Nürnbergi „põhisõjakurjategijate“ protsessil talle esitatud neljast süüdistuspunktis süüdi ühes (inimsusvastased kuriteod)  ja talle määrati surm poomise läbi.

 

Kohtuotsuse täideviimine ei õnnestunud või ei olnud määratud õnnestuma, kuna Streicheri kael ei murdunud kukkumisest ning juudist timukas John C. Woods viis selle käsitsi täide. USA ajakirjad (Stag Magazine, detsember 1946) kirjutasid hiljem, et  timukas Woods  võttis tahtlikult kasutusele liiga lühikese nööri, mis tagas aeglase surma. Woods  andis hiljem ka intervjuu USA sõjaväe ajakirjale Stars and Stripes, seal ütles ta uhkusega: „...nende natside poomine oli parim, mida ma oma elus teinud olen.“

 

Streicher olevat hukkamisruumi sisenenud surmapõlglikkusega. Poomisplatvormile viival trepil hüüdis ta ainukesena: „Heil Hitler!“ Ta oli ainukene hukatavatest, kellele ei antud õigust viimsete sõnade ütlemiseks. Ta hüüdis vaid: „Küll bolševistid ka teid ühel päeval üles poovad. See on minu purimipüha 1946.“ Ning kui talle kott üle pea tõmmati ütles ta oma viimased sõnad: „Mina lähen oma Issand Jumala juurde. Adele, mu kallis naine.“ Omaksed ei saanud isegi hukatuid näha ja nende tuhk puistati Isari jõkke.

 

Nii tähistas elajas Juuda oma purimi võidupüha ühe kõigi aegade väljapaistvama antisemiidi üle. Streicher oli antisemiitliku ajalehe väljaandja, ta ei olnud sõja ajal isegi saksa valituses osaline. Streicher ei osalenud ka saksa sõjatööstuses ega olnud seotud ka koonduslaagritega!

 

Streicher langes võitluses tõe nimel. Ta on natsionaalsotsialistliku liikumise märter! Otsides ja kuulutades tõde, ohverdas ta kalleima, mis ühel inimesel ohverdada on – oma elu!

 

Heil Streicher!

 

 

 

Suurim oht liikumisele on jutustajad ja hirmutajad

Leipzig 1. august 1920

 

Julius Streicher alustas Nürnbergis (juba 1918) kõnelejana sõltumatute ja enamussotsialistide koosolekutel poliitilise võitlusega. Pärast seda, kui ta oli mõned korrad eduga kõnelenud, hakkasid juudi funktsionäärid temas ohtu nägema ja ei lasknud tal enam sõna saada. Et edasi avalikult oma arvamust väljendada pidi Streicher liituma mõne parteiga.

 

Kevadel 1920 palusid Saksa Sotsialistliku Partei (Deutsche Sozialistische Partei – DSP) esindajad teda astuda nende ridadesse. DSP oli enne Stricheri liikmeks astumist, nii nagu DAP enne Adolf Hitleri liikmeks astumist, rahvuslik kodanlik ühing ilma võitlusjõu ja innuta. Nagu Adolf Hitler vormis Saksa Töölispartei, nii vormis ka Julius Streicher Saksa Sotsialistliku Partei tegusaks võitlusühinguks. Tema korraldusel liitusid üle kogu Reichi paiknevad Saksa Sotsialistliku Partei grupid üheks liiduks. 4. juunil 1920 asutas ta oma esimese võitlusajalehe „Deutscher Sozialist” (Saksa Sotsialist).

 

Streicher ei pidanud end kehtestama mitte ainult poliitiliste vastaste suhtes vaid ka arvukate teadmatute ja laiskade isikute vastu parteis. Nende jaoks oli mõistmatu just Julius Streicheri järelandmatus võitluses juutluse vastu ja see näis neile partei edasisieksistensi jaoks ohtlik. 31. juulist kuni 2. augustini 1920 toimus Leipzigis Saksa Sotsialistliku Partei teine parteipäev. Sellel miitingul pidas Streicher oma põhimõttelise kõne suhtumisest juutlusesse. Sellest kõnest saab aga teada ka, milliste raskustega pidi ta oma võitluse alguses heitlema.

 

Minu saksa rahvuskaaslased! Ma tervitan teid võitluslehe „Saksa Sotsialist” nimel. Esimesel Saksa Sotsialistliku Partei parteipäeval Hannoveris 25. aprillil 1920 otsustati asutada ajaleht. See pidi meie liikumise liikmed tihedamalt kokku siduma, värbama uusi liikmeid ning meie vastaste rünnakuid tõrjuma. Me pidasime tollal nõu, millal see ajaleht ilmuma ja millist nime ta kandma peaks. Vahepeal on mul õnnestunud, see ajaleht teoks teha. Nii on loodud võitlusleht „Saksa Sotsialist”. Tuli ületada enneolematud raskused. Puudu oli rahast, materjalist ja kogemustest. Oli vajalik aega nõudev kirjavahetus, et saada paberit trükkimiseks. Kuid kõik need raskused on ületatud. Samas on juure tulnud palju uusi muresid. Kuid „Saksa Sotsialist” läheb riiki välja ja võitleb meie idee nimel.

 

Ma mõtlesin tollal, kas see pidi saama võitlusleheks või vabaks ajaleheks. Ajaleht ei kuulu erakonnale, vaid kirjastusele. Kuid kui ma peaks sattuma püssi ette, nii saab partei olema „Saksa Sotsialisti” pärija.

 

Ma olen enesele võtnud kogu vastutuse ajalehe eest. Sellepärast nõuan ka mina teilt, mu saksa rahvuskaaslased, et teie kingiks mulle oma usalduse! Ajaleheküsimus on usalduse küsimus. Te ei suuda ette kujutadagi, milliseid summasid on nõudnud ettevalmistustööd. Mul aga polnud raha, paraku sai vaid rahaga võitluslehte elus hoida. Kes saab seda mulle seepärast pahaks panna, et ma sõpradelt raha laenasin? Me ei võitle ju kapitali kui sellise vastu: kõige juure kuulub kapital. Ka see asi on usalduse küsimus. Kui minult küsiti, kuidas sain ma ajalehe loomiseks vajalikud vahendid, siis vastasin ma alati vabalt, et ma olin need endale välja kerjanud. Mul on hea meel, et rahva seas mõistetakse, et meie töö põhineb heal tahtel ja headel kavatsustel. Ma tean, et võitluslehe kujundamine peab toimuma meie parteiprogrammi alusel. Kuid siiski palun ma endale täielikku vabadust. Nii kaua kui ajaleht on minu juhatada, kajastan ma vaid seda, mille eest ma ka vastutan. Siiski kujundan ma ajalehe parteiprogrammi järgi. Ma olen lugejatel saanud mitmeid kirju, kus mul soovitatakse tulevikus vältida sõna „juut”. Ma teen siin selgeks, et ma olen alati hoolikalt valinud oma kirjatükkide teemad ja olen iga oma sõna piisavalt läbi mõelnud. Ma olen tegutsenud teadlikult ja tean väga hästi, et ma pean vastu pidama raskele võitlusele. Ma ei karda seda aga üldse. Mu härrased, mõelge ometi, et meil on tegu teadmatu tööliskonnaga ja niinimetatud haritud keskklassiga! Ärge aga unustage, et niinimetatud haritud seisus on teadmatu keskklass! Edasistes kirjades on lugejad nõudnud pikemaid ja teaduslikemaid lugusid. Mu härrased: me tahame olla peamiselt suunatud töölistele! Need leiavad vürtsikuse asja lühiduses. Tööline ei loe pikki kirjutisi. Ärgem tõstkem esile seda, mis meid eraldab, vaid kirjutame sellest, mis meid ühendab! Ma olen tahtlikult hoidnud kirjatükke lühikestena ja palun teid tungivalt, selle eesmärgi järgi tegutseda. Sisu peab olema kirjutatud rahvapäraselt, muidu ei mõisteta teda nende ringkondade poolt, keda me haarata tahame. Hiljuti nimetati „Saksa Sotsialistis” nimi Helfferich. Ma tegin seda tahtlikult. See polnud vale. Üldse hoitakse lehest kõik see eemal, mis võiks liikumist ohustada. Aga mingil juhul ei tohi meie ajaleht kaotada oma võitluslikku iseloomu!

 

Viimasel ajal on „Saksa Sotsialist” ilmunud korrapäratult. Selle põhjuseks on trükkikoja tihe vahetumine. Lisaks on paberi saamine väga raske. Siiski on mul alati õnnestunud ajalehte suures koguses trükkida ja laiali jagada. Kõikjalt olen ma kohanud rõõmsat poolehoidu. Mul on hea meel, et ka mitteliikmed meie lugejate hulka kuuluvad. Kui ka sisu mõnes kohas ei vasta oodatule, nii leiab siiski iga otsija enese jaoks midagi uut. Sest ma püüan sisu nii mitmekülgsena hoida kui võimalik.

 

Juba nüüd on alanud juutluse brutaalne võitlus meie võitluslehe vastu. Ajalehemüüjaid sunnitakse juutide poolt meie ajalehti enam mitte müüma. Teie jaoks peaks olema märkimisväärne teada, et üks minister osatab regulaarselt seda lehte. Nii näete te, kuidas juba ringkonnad oma tähelepanu meile suunavad, kes meie sekka ei kuulu! Nii olen ma seda plaaninud. Et ajalehte elus hoida, pean ma pöörduma teie ohvrimeelsuse poole ja teid paluma vabatahtlikeks annetusteks. Kui paljud käed annavad, siis tuleb ka palju kokku. Raha hankimine on iga päevaga suureneva kallinemise juures väga tähtis. Ma läksin hiljuti ühe tubakatoodete poodniku juurde ja ütlesin: „Andke mulle nii ja nii paljude tööliste jaoks raha ja ma hakkan neile ajalehte saatma!” Ta oli sellega nõus ja palus vaid, et tema nime ei nimetataks. Seda võib ju teha. Üritage, oma tutvusringis seda niisamuti teha ja ärge jätke mind hätta mu raske ja vastutusrikka töö juures! Kui me ka ei saa võitluseks loovutada raha, siis on meil velgi suurem jõud varuks. See on vaim, mis meis on ja mis sunnib meid võitlema. Rahvas peab tundma, et me oleme ausad võitlejad. Suurim oht ühe liikumise jaoks on aga pessimistid, hirmutajad ja vaid halva nägijad. Oleks nad ka valmis, oma eluga selle eest seisma, mida me välja tahame võidelda!

 

Saksa Sotsialistliku Partei (DSP) päevaettekandest seoses teise parteipäevaga Leipzigis. Müncheni peaarhiiv, akt DSP.

 

 

Ilma rassiküsimuse lahenduseta ei saa olla tõelist sotsialismi

13. novembril 1920 Bernburgis Kurhaussaalis

 

Juba 1920 rääkis Julius Streicher paljudes saksa linnades rahvalikust ideest. 13. novembril 1920 saabus ta kaevurite linna Bernburgi Anhalti. Siin olid väike sotsialistlik grupp korraldanud kogunemise. Kohalolijate seast oli 80% vastaseid. Pärast seda kui koosoleku juhataja oli mõned tervitussõnad lausunud, nõudsid marksistid, et juhatamise õigus antakse üle mõnele enamlassotsialistile. Sellega soovisid nad, et kõnelejal lühikese aja pärast sõnaõigus võetakse. Vältimaks kogunemise enneaegset laialiminemist, ei jäänud koosolekujuhatajal midagi muud üle kui alluda. Pärast seda võttis enamlassotsialist koha sisse kõnepuldis. Ta andis sõna Julius Streicherile. Streicher kõneles nii võimsalt ja veenvalt, et juhataja ei saanud üldse teda katkestada. Nii sai Bernburgi kogunemine selle aja mäletamisväärseks ürituseks, sündmuseks, mis lasi veel üksiku võitleja vaimustusel ja kindlustundel kogu suuruses särada.

 

Saksa rahvakaaslased! On ebaharilik, et korrapäraselt kokku kutsutud kogunemisel õigusega olev juhatus peab pealesunnitu eest taanduma. Teisalt on ka veider, et kõneleja korrapäraselt kokku kutsutud koosolekul peab oma ettekande pidama poliitilise vastase juhatuse all. Mul on aga ükskõik, kas koosolekut juhivad enamlassotsialistid, sõltumatud või kommunistid – need peavad vaid olema SAKSA MEHED! Ma olen aust täiesti teadlik, tohtida saksasotsialistina kõneleda ühe teise partei juhtimise all!

 

Oma kõne alguses tahan ma teatada, kuidas minu vastased on töötanud, et seda miitingut siin nurjata. Üks Bardowski, kohaliku marksistliku lehe „Bernburgi Rahvavaht” („Bernburger Volkswacht”), kirjutas meie võitluslehe „Saksa Sotsialist” kohata, et selle peatoimetaja nimi – sellega mõtles ta mind – on niisama loll kui ta ajalehe sisu! Edasi kutsus see ässitusleht rahvast üles, mind lavalt „alla tirima ja saalist välja peksma”. Sellist „tööliskonna mõnitamist” läbi „laiskvorstide partei” ei tohtivat taluda!

 

Härra Bardowski: sellesse, et minu isa mulle mu nime andis ja mitte palju ilusama nime „Bardowski”, ei saa ma midagi parata! Kuid ma hindan Bernburgi töölisi kõrgemalt kui seda teeb „Rahvavaht”. Ma usun, et need tõsised mehed, kes iga päev laskuvad alla igavesti pimedatesse kaliifišahtidesse, ei peksa üht saksasotsialisti sellepärast saalist välja, kuna tal midagi öelda on, võib-olla mis ei sobi „Rahvavahile”. Kuid, saksa mehed ja naised: kui te mu juttu lõpuks tunnete, et see oli tööliskonna mõnitamine, siis tirige mind poodiumilt alla ning nüpeldage mind saalist välja.

 

Kui me tahame täna mõista magava rahva orjastatust, siis peame me jälgima sajandite pikkuseid arenguid Saksamaal. Massiviletsusest tööliste seas saab alles siis rääkida, kui maalt tööstuspiirkondadesse ära rändavad talupojad pidid hakkama oma leiba teenima tekkivate suurlinnade vabrikutes. Alanud maaspekulatsioon ja ekspluateeriv rahandus tegid töölisest ja töövõtjast üürniku. Tollal võtsid saksa töölisest võimust VEREVÕÕRAD. VEREVÕRDSED aga eemaldusid temast. Kodanlaskonna selle aja patt kisendab veel tänagi veripunaselt taeva poole! See oli koletu kuritegu! Võiduaastaga 1871 sai Saksamaal alguse areng, mis niisama ebaterves kui ebasotsiaalses rahvaelus ei saanud viia hea lõpuni. Viimane Hohenzoller ei olnud enam saksa keiser, vaid saksa „päikesekuningas”. Ta talus võõraid juudi rahainimesi ja jäi nii oma rahvale üha võõramaks. Säärasele ebanormaalsele arengule pidi järgnema kokkuvarisemine. See toimus siis sõja õnnetu lõpu läbi ning sellele järgnenud revolutsiooni. Kui me tunneme end täna „jumalata” ja seisame riikliku rusuhunniku ees, nagu seda maailm on näinud vaid väga rasketel saatushetkedel, siis on asi selles, et me ei ole kinni pidanud jumala poolt antud rassiseadustest. Nende tõsiasjade üle selgusele jõudmine ei tohi aga meid kahtlema panna meie saatuses. Me peame kõik koos püüdlema olla me rahva arstiks ja näitama talle õige tee tervendavale tõusule. Liikumine saksa sotsialismi poole näitab meile tee riiklikuks ja rahvalikuks taasuuenemiseks. Saksa sotsialism klaarib arved marksistliku näilise sotsialismiga ja püüdleb kõigi seisuste ja elukutsete koostöö poole. Saksa sotsialistid ei pea KLASSIVÕITLUST, vaid RASSIVÕITLUST, mille me teostame vaimsel alal. Me hoiame selle ära, et üks rassiliselt alamväärne vähemus meie rahvast valitseb ja ekspluateerib! Ilma rassiküsimuse lahenduseta ei saa olla tõelist sotsialismi ja tõelist kooselu!

 

Me ei võitle kapitali kui sellise, vaid raha ärakasutamise vastu, nagu see väljendub mammona kummardamises. Me murrame laenukapitalismi, mis viib vaevata viivisteteenimise läbi tervete rahvaste orjastamiseni. Marksistide sotsialism väldib tahtlikult selle küsimuse lahendamist ning juhib teadlikult ülesässitatud masside viha loova ettevõtjakapitali vastu, et see seda kindlamalt ajada kogu maailma haarava laenukapitalismi haardesse. Rahanduse riigistamine annab loovale rahvale lõplikult ta õiguse. Ilma vaba omandi ja pinnaseta ei saa eksisteerida kodu- ja isamaad armastav rahvas. Marksism vajab juuretut töölismassi. Ta rahulolematust, kõige korrapärase vastu, kasvatatakse fanaatilise plaanipärasusega maailmakapitalismi poolt, ja läbi selle saab juut ennast riigis hoida. Kogu rahval lastakse nälgida, et teenida sedasama eesmärkki. Rahvas, mis on nälja läbi muserdatud ja jõuetuks tehtud, on jäägitult juudile välja antud. Sellega nõuame me saksa sotsialistid meie kaitsevara kindlustamist! Kaitsevara loob tööjõu! Töö loob kaitsevara!

 

Need, kes ei anna rahvale ta vajalikke toiduaineid või teenivad nendega liigkasu, on surmas süüdi. Töökale rahva seas kuulub vaba tee. Talle tuleb luua võimalus, et ta saaks iseseisvaks. Läbi tasapisise ülemineku nõudlusmajandusele tuleb katkestada industrialiseerimine. Vabrikud tuleb viia maale. Tööline vajab valgust ja õhku! Läbi asumite peab töölistele olema tagatud terved/tervislikud elamised ja korralik elu. Me ei taha oma rahvast proletariseerida, vaid antiproletariseerida ja luua saksa kooselu. See saab aga toimuda vaid ühe uue saksa õiguse baasil. TÄNANE ÕIGUS ON HALVIMA EBAÕIGLUSE LIIK! See teenib omakasupüüdlejaid ja kavalaid. Kui meil oleks taas saksa rahasüümele vastav õigus, siis oleks küsimus „viiviseliigkasu – toiduainete liigkasu – pinnaseliigkasu” peagi lahendatud.

 

Lõpetuseks tahan ma teile nimetada meie hüüdlause: Selle nimi on võitlus! See kehtib nii indiviidile kui kogu rahvale. Keegi ei tohi täitmata jätta kohustust oma rahva suhtes. Keegi ei saa oma enda õnne sepistada, olemata juurtega kindlalt saksa rahvaühtsuses. Kes sellises olukorras vaid endale mõtleb ja seejuures rahvaühtsuse heaolu unustab, on sündinud kurjategija!

 

Mu rahvuskaaslased! Kui me ka oleme mõeldavasti halvimas olukorras, nii ärge vaadake tulevikku mustana! Ärge laske oma päid norgu, võtke oma jõud kokku võitluseks nende vastu, kes teid rõhuvad! ORJAPÕLVEST SAAME ME VABAKS, VAID VÕITLUSE JA USU LÄBI. Meie saksa rahval on veel üks suur ülesanne. Õhtumaa on surnuks kuulutatud. See ei tohi aga surra! Saksa inimene saab tooma, kui ta on mõistnud ja jõudnud selgusele, maailmale lunastuse ning purustab Midgardimao oimu!

 

„Saksa Sotsialist”, 1920, järg 26.

 

 

Miks on juut rahvakurjategija?

1. mai 1925 Münchenis Baierimaa maapäevas

 

Reedel, 1. mail 1925 toimus Baierimaa maapäevas arutelu justiitsministeeriumi 1924/25 aastate eelarve üle. Pärast seda kui mitmed kõnelejad olid tavapäraseid, ei midagi ütlevaid ettekandeid pidanud, sai sõna Julius Streicher. Streicher asus kohe asja iva juurde ning viitas kohtuaparaadi erinevatele kahjustustele. Selgete näidetega näitas ta, et juute ja juudiseltsimehi koheldakse kohtute poolt leebemalt kui natsionaalsotsialiste. Julius Streicher alustas uurimist, kuidas saavad teoks sellised väärotsused. Ta jõudis tulemuseni, et läbi juutluse sissetungi saksa kohtusüsteemi, ei kehti enam mitte saksa seadused vaid Talmudi omad. Talmud on selle küsimuse võti. Oma kõne lõpus palus Streicher ministril tühistada Hitleri kõnelemiskeeld.

 

Mu väga austatud härrad! Kui täna pole meie rahval usaldust kohtutesse, siis on see minu jaoks tõestus, et siin on tõepoolest midagi mäda. Sest rahvas tunneb loomulikult ja tajub, et meie tänasesse kohtuaparaati on sisse hiilinud ebaloomulik. On selge, et kunagi ei saa täiuslikkust nõuda, kuna ka kohtunikel on nende inimlikud nõrkused. Kuid paraku langetatakse otsuseid, mis on lausa mõistmatud.

 

Ma tahan teile mõningate näidete najal lähiminevikust näidata, et täna langetatakse otsuseid, mida rahvas oma terve ja loomuliku mõistusega mõista ei saa. Fürthist pärit juudist advokaadi dr Rauchi peale oli kaevatud, et ta tahtis tappa kaks töölisest tüdrukut. Ta oli neile rasestumise ärahoidmiseks andnud sublimaattablette. See kuritegu läks kohtu ette. Mis nüüd sai? Juudi advokaadid üritasid ühelt tüdrukult – teine oli neli nädalat varem juba surnud – veel surivoodil kaebealuse heaks kasulikke ülestunnistusi välja pressida. Kuigi tüdruku tunnistused olid kaebealuse vastu, õnnestus juutidest asjatundjate ja advokaatidega tõelise juudile omase oskusega, saavutada juudi Rauch õigeksmõistmine. Ma olen veendunud, et sellise otsuse langetamise juures olid inimesed osalised, kes on saksa õigustunde suhtes täiesti võõrad. Ma olen veendunud, et juhtumis Rauch lasi kohus end mõjutada kaebealuse kasuks väljaspoolsete jõudude poolt. Rahvas sellist ostust ei mõista. Rahva otsuse järgi peaks see juut, kes on tapnud kaks tüdrukut, üles poodama – ja nimelt pea allapoole!

 

Üks teine näide. On kirjeldav, et just meie „ilu ja väärikuse“ vabariigis on päevakorras valevanne ja valetunnistus. On kirjeldav, et üks mees, kes siin majas on juba kord olnud särav eeskuju – varasem sõjandusminister Schneppenhorst – on vandunud valevannet. Miks? Kuna see on selles riigis tasapisi juba moodi läinuid, valede läbi endale isiklikke eeliseid saada. Rahva seas nimetatakse seda liiki vannete andmist juudivanneteks. Kui see õnnestub, siis on see õige, kui see aga ei õnnestu siis peab vaatama, kuidas saaks võimalikult hästi sellest jamast välja. Schneppenhorst sai tollal kuus kuud vanglat. Ta on aga täna vabaduses ja ajab Nürnbergis oma äri. Keegi ei mõista, miks kohus mõistis endise sõjandusministri vaid kuueks kuuks vangi ja laseb ta vabaks. Sellised otsused on lihtsalt mõistmatud.

 

Vastupidiselt aga ollakse oma otsustes natsionaalsotsialistide vastu ääretult karmid. Et meist me poliitilises võitluses paremat ülevaadet omada, andis riik välja Vabariigi-kaitse-seaduse. Selle seaduse alusel saab meid väiksemate väljaütlemiste alusel süüdistada ja süüdi mõista. Ma tegin hiljuti ühel kogunemisel väikse märkuse juudi Rathenau kohta. Minu sõnad pöörati pahupidi, minu vastu esitati süüdistus ja mulle määrati kolm kuud vanglat. Teises astmes aga mõisteti mind õigeks, kuid mõelge sellele: kolm kuud vanglat õigustatud kriitika eest, mehe kallal, kes on ennast ise süüdi mõistnud oma väljaütlemistega! Walther Rathenau oli see, kes kirjutas, et saksa rahvas ei tohi võita, muidu kaotaks maailmaajalugu oma mõtte. Walther Rathenau oli see, kes oma reisil Pariisi ütles, et ta ei saabunud Prantsusmaale mitte kui saksa rahva, vaid internatsionaalse finantsi esindajana.

 

Ma küsin endalt pidevalt, miks koheldakse täna juuti saksa kohtu poolt leebemalt kui sakslast. Varasematel sajanditel mõisteti juutidele rangeimad karistused, kui nad olid mõne kuriteo toime pannud. See tuli sellest, et varem olid nad võõraste õiguse all. Alles novembrirevolutsiooni järel sai ta võrdsed õigused ja vabadused. Kuid sellega nad ei piirdunud. Eriti suurt kuritegelikku mõju avaldasid nad kohtuaparaadile. Läbimõeldud põhjustel kirjutas ta seaduste- ja kohtukommentaare. Nii nagu saksa rahvas läbi juudi meedia, nii mürgitati ka saksa kohtuniku olemus juudi kommentaaride läbi. Sellepärast ütlen ma: oli vana riik kuitahes haige – nii allakäinud kui see uus ta polnud!

 

Täna on juudid saanud juba kohtunikeks ja advokaatideks. Ma olen ise piisavalt näinud, kuhu see viib. Kui ma paari aasta eest esimest korda kohtu ees olin, vastasin ma kohtuniku küsimustele ausalt ja vabalt. Pärast minu selgitusi ütles saksa kohtunik, et ma teen tal asja väga raskeks, kuna ma kõike ise ütlen. Ma pidin teada saama, et tänase paragrahviõiguse kohaselt ja selliste juutlike protsesside puhul on süüalusena kasulikum valetada ja kohtunikku eksitada. Nii kaugele oleme me sakslased jõudnud!

 

Me peame täna kahjuks aru saama, et Saksamaal ei kehti enam SAKSA õigus. Rahvast ekspluateeritakse, kuritegude kett on lõputu ja viiviseliikasu juhitakse riigi poolt. Kogu see õnnetus tuli Saksamaale alles siis kui juudid said oma mõju hakata avaldama. Ma esitan nüüd küsimuse: Miks on juut kombelisuse vastane kurjategija, rahvaste ekspluateerija ja algusest peale valetaja? Et saada vastus sellel küsimusele, peab tundma juutide salajast seaduseraamatut, Talmudi. Talmud kirjutab need kuriteod juudile ette. „Viiviseliigkasu“ all on selles seadusteraamatus kirjas: Mittejuudile on keelatud viiviseta laenu andmine. „Pettuse“ all on: Mittejuuti võid sa petta ja talle viivisega laene anda. „Kohtu“ all on: Kui juut on kohtu all mittejuudiga siis peab juut laskma oma vennal võita. Või: Kui sa kohtu alla satud siis tee nii, et sa võidad ja teine kaotab.

 

Ma pean taas rõhutama: Kes Talmudi tunneb, tunneb ka juuti! Need Talmudi seadused on meie saksa õiguskorra vastandid. Saage sellest aru, kui tähtis on, et seda küsimust tuleb arutada seoses justiitseelarvega. Kui te teate, mida Talmud juudil käsib, siis saate te ka meie tänast olukorda mõista. Härra justiitsminister: TEGUTSEGE SAKSAPÄRASELT! Nõudke prokurörilt, et ta tõstataks koheselt süüdistuse selle sala- ja välismaaseltsi vastu! Ma olen pidevalt üritanud, selle eesmärgi nimel selgitustööd teha. Kuid vastutavad ametid pole mind kuulda võtnud.

 

Ma tahan lõpetuseks küsida: Milliseid teid on meie rahva jaoks, pääsemaks välja sellest hädast?

 

Meie liikumise eesotsas seisab üks mees, ADOLF HITLER. Aastate eest nõudis ta juba viiviseorjuse murdmist ja puhta saksa õiguse loomist. Ükski partei pole senini vähimatki teinud, et tuua rahvale sel suunal mingit lahendust. Ma lähen veel kaugemale ja ütlen: nõue viiviseorjuse murdmise järele kehtib seni ja on tähendusetu, kuni me oleme jäägitult rahvast eraldatud, kes nimetab ennast rahvuseks ning on endale oma seadused andnud. Sel päeval, kui meie rahas alates kõrgkooliprofessorist kuni lihtsa tööliseni on mõistnud rassiküsimust, saame me näha uut kevadet. Ma tahan esitada veel ühe nõude: Riigistage pangad! Juut ei tohi meile enam ette kirjutada, kui palju rahatähti välja antakse. Kui niinimetatud Saksa riigipank pole enam juudipank, vaid saksa rahva institutsioon, siis läheb uuesti ülesmäge. Meil on jätnud me olulisemad rahvavarad, raudtee ja pangad, võõraste hoolde, kes juba 2000 aasta eest tegid templist liigkasuettevõtte. Tollal omas üks mees julgust, oma piitsaga see seltskond sealt välja peksta! Kui täna aga üks natsionaalsotsialist tabatakse sellise templipiitsaga, siis pannakse ta kinni.

 

Kuid ma olen kindlalt veendunud, et meie rahvaga läheb ülesmäge. Siin ja seal pannakse need piitsad juba valmis. Vabaduse päev saabub. Kuid mitte parteid ei vii selleni, vaid kogu piinatud rahvas tõuseb ise üles selleks. Kas tuleb vabaduse päev või juut seab lõplikult püsti oma valitsuse meie üle. Me peame tõusma üles, et saavutada võit!

 

Härra justiitsminister, kui Te tahate rahva usaldust võita, siis ei tohi Te otsustada parteišabloonide järgi, vaid Te peate otsuse langetama vabalt ausa saksa õigustunde järgi!

 

Te peate tänasel ajal täitma väga tähtsat rolli. Te peate otsustama, kas Adolf Hitleri kõnelemiskeeld tühistatakse. Ärge laske selle mehe suud enam kinni seista, kes esimesena juba omal ajal esindas seisukohta, milles mõni, kes täna käsutab, veel vaikis! Ma palun Teid, tehke kõik, mis on Teie võimuses, et teha heaks ebaõiglus, laske Adolf Hitleril taas kõnelda!

 

Teilt, mu härrased saadikud, ootan ma, et te selle küsimuse üle, mis täna käsitlust leiab, ei otsustaks parteitunde järgi! Eriti kommunistidele ja enamlassotsialistidele tahan ma öelda: Olge õiglased! Ärge küsige, kas teie jaoks võib üks Adolf Hitler ohtlik olla! Otsustage ja tegutsege saksapäraselt! Oleks uskumatu, kui üks saksarahvuslik justiitsminister sel juhul ei tegutseks oma isiku võimuga.


Baierimaa maapäeva arutlused, München.
56. istung 1. mai 1925.
Sten.-Bericht nr 2.

 

Haarake kurjal juurest!

25. aprillil 1928 Münchenis Baierimaa maapäevas

 

25. aprillil 1928 arutati Baierimaa maapäevas Baieri Rahvapartei, Saksa-rahvusliku Rahvapartei ja Baieri Talunikeliidu järelpärimist. Järelpärimine kõlas järgnevalt:

 

„Põllumajandus on krahhi äärel. Riigivalitsus on koheselt käiku lasknud abinõud. Need on aga ebaküllased, kuna need ei puuduta põhiprobleemi põhjuseid.

Mis on baieri omavalitsusel plaanis ette võtta, et

1. saavutada riigimeetmete laiendamine,

2. Baieri liidumaa poolt üritada täiendada riigimeetmeid?“

 

Pärast seda, kui üks saksarahvuslik saadik oli järelpärimise ärapõhjendanud, andis põllumajandusminister koheselt kui baieri omavalituse esindaja vastuse. Oma kõnes ütleb ta, et põllumajanduse häda on küll suur, kuid olukorra parandamiseks on juba käsile võetud vastavad meetmed. Omavalitus sekkub ka tulevikus abistavalt siia ja sinna. Peale ministrit kõnelesid veel mõningad isikud. Siis sai sõna Julius Streicher. Streicher vihkas pinnapealset parlamentaarset jutustamist. Ta ei kõnelenud hädast vaid häda põhjusest.

 

Mu härrad! Ma leian, et omavalitsusele esitatud järelpärimine on veider. On iseloomustav, et täna esitavad omavalitsusele järelpärimise just need parteid, kes on moodustanud valitsuse, mida nad kavatsevad teha talunike hädade leevendamiseks. Mu härrased! Ma annan teile järelpärimisel vastuse: VALITSUS EI SAA MIDAGI TALUNIKU HEAKS TEHA! Teie parteid on ju selle eest juba hoolt kandnud, et talunikke pole enam võimalik aidata! Te kurdate nüüd halisedes halva olukorra üle? Kui tihti ma olen teid hoiatanud Dawesi plaani allkirjastamise eest! Mõningase aja eest ütles baieri peaminister, et ta ei allkirjasta mingitel tingimustel Dawsi plaani. Veidi aega hiljem pani ta oma nime selle lepingu alla, mis kohustab meid igavesti maksma üüratuid andameid. Teie, mu härrased, olete ise süüdi selles, et valitsus ei saa enam midagi teha! Teie hääletasite Dawsi plaani poolt, mis annab meid igavesti välja maailma-, panga- ja börsijuutlusele. Iga aasta tuleb miljardeid saksa rahvavarast maksta internatsionaalsetele börsi- ja pangaspekulantidele. Saksa rahvale on seeläbi peale pandud viivised, sh talunik, tööline ja ametnik töötavad täna vaid selle jaoks, et riik saaks neile, kes pole eale töötanud, maksta andamit.

 

Meil natsionaalsotsialistidel on julgus, avalikult välja öelda, mis selle praeguse häda põhjused on. Meie teadmise pärinevad ajaloost. Nii mõnigi rahvas, kes on juutide vastu üles näidanud külalislahkust, on hukkunud. Juba Vanas Testamendis teatatakse ühest rahvast, kes elas Õnnistatud maal õnnelikult ja rahulolus. Siis saabusid sinna kaubitsejad, kauplejad ja rahavahetajad. Talunikel tekkisid võlad ja nad kaotasid vara ja maa. „Juuda käsi puhkas raskelt sellel rahval...“ Sedasama peame me täna ka oma kohta ütlema: „JUUDA KÄSI PUHKAB RASKELT SAKSA RAHVAL!“

 

Kuhu te ka Saksamaal ei saabuks – kõikjalt leiate te eest juudi. Juut Disraeli on öelnud: „Rassiküsimus on maailmaajaloo võti“. Rassiküsimus on ka meie praeguse hädaolu võti! Kui teil oleks see arusaam, siis oleks te esitanud tänase järelpärimise asemel valitsusele järgneva küsimuse: „Kas valitsus on viimaks valmis, kogu oma jõuga ekspluateerijate töö nurjama?“ Talunik oleks kergendatult hinganud ja oleks õnnelik olnud, sest ta ootas ju sellist tegu. Kui kaua, rahvuskaaslased, pean ma teile juudi Rathenau ütlust kordama? Arengute põhjal, mis olid saksa rahvas juba enne sõda toimunud, arvas too oskavat ennustada, et Saksamaa häviks juba paari kümnendiga. Walter Rathenau ennustas, et meie metsad raiutakse maha, meie allikad jäävad kuivale ja me linnad lagunevad nagu kunagi Babüloonia ja Ninive. Saksa pojad aetaks kodumaalt minema, nad elaksid küll, kuid oleks samas surnud! See väljaütlemine suunab meie arusaama. Kui juudi rahvas on mittejuudi rahva seas enda kätte haaranud valitsuse, siis peab allutatud ja orjastatud rahvas hävima. Sest juut ihaleb maailmavalitsuse järele. Piiblis ennustab Jahve juutidele: „Võõrad ehitavad sinule müürid, ja kuningad saavad sind teenima. Need paganakuningad, kes Sind teenida ei taha, need hävigu...“ Kui me ei sea end sellele viimasel minutil vastu, siis saame me surema läbi oma arguse ja hoolimatuse. Vaimulikud pidagu kantslist jutlust, et Kristuse mõrtsukad on ikka veel tegutsemas – nüüd ei taha nad risti lüüa enam Jeesus Kristust vaid saksa rahvast! Aga seda nad ei tee. Vastupidi: täna nimetatakse neid, kes teenivad saksa rahvast „jumalata“. Nad pannakse vangi ja lüüakse risti.

 

Aga, mu härrased: aeg möödub kiiremini, kui te arvate! Bolševism on samaväärne juudi maailmavalitsemisiha teekonnaga. Nõukogude Venemaal sepistab juut omale tööriista, millega ta Euroopa orjastada soovib. Kuidas siis teil läheb, kes te olete meie üle aastaid naernud, selle üle räägime mõni teine kord. Me nägime seda juba revolutsiooni päevil, kui nii mõnigi vaimulikus rõivaid härra puges peitu Baierimaa maapäeva! Viletsus ei jää tulemata. Ebaloomulikul kasvab loomulik.

 

Kui nüüd meilt küsida, kuidas me sellel nukrale olukorrale lõpu teeme, siis ütlen ma, et me oleme korduvalt näidanud seda teed. Riigipäevas esitati kord avaldus, finantside taastamiseks võtta vürstidel vara. Kui see toimuks, siis saadaks 300 miljonit marka kasumit. Kui me aga võtaks vara nendelt, kes on varastanud meie omandi, kes iial ei näe vaeva, kunagi ei seisa masina taga, üldse kunagi oma leiba ei teeni ausal moel ja viisil – siis ei saaks me miljoneid, vaid miljardeid! Tõestuseks sellest toon ma nüüd ühe näite: Üks juudi pere, Rothschildide suguvõsal, on aastas viivistest tulev kasum suurem, kui kõigi Saksamaa kaevurite aastapalgad kokku!

 

Kui te tahate saksa talunikke aidata, siis võtke juutidelt omand. Selleks haarake kurjal juurest! Aga te olete arad, teil puudub julgus tegutsemiseks. Vananenud lööklausetega, mis pole midagi muud kui valed, tahate te rahvast meelitada ja petta! Nüüd eesseisvate valimiste eel, sõidate te taas läbi linnade ja külade ning vestate jumalast, religioonist ja usust. ÜHE RAHVA RELIGIION ON SIIS OHUS, KUI SEE RAHVAS JÄTAB MAHA PÕLLUMAAD JA TA RAHVASTE OLEMUSE! Kuid talunik hakkab juba ärkama ja varsti ta teie sõnu enam ei usalda.

 

Mu härrased: Te heidate meile ette, et me oleme vaid vähemus ja seega tähtsusetud! Õppige ajaloost, et üks vähemus, kui ta järgib halastamatult ja ausalt oma sihti, saavutab alati võidu! Ärge petke ennast! Üks vähemus, mis sellist võitlust peab ja valmis on, enda peale võtma suurimaid ohvreid, saab võitma – isegi kui sakslased ta vastu võitlevad ja juutidega sõprust peavad!

 

Tehke, mis te tahate! TEGUTSEGE, KUI TE TEISITI EI SAA, OMA SÜDAMETUNNISTUSE HÄÄLE VASTU! Seda aga ma ütlen teile tänasel päeval, et võit ei kuulu teile, vaid neile, kes tunnevad ära häda põhjused ja nende vastu võitlevad. NEED OLEME MEIE, KES ME KANNAME OMA LIPUL HAAKRISTI!

 

Baierimaa maapäeva arutlused, München.
210. istung 25. aprill 1928.
Sten.-Bericht nr 9.

 

 

Juudid on meile õnnetuseks

21. aprill 1932 Herkulessaalbau, Nürnberg

 

Pärast seda, kui Hindenburg oli valitud 10. aprillil 1932 riigipresidendiks, tundis Brüningi valitsus ennast piisavalt tugevana, et alustada kaua plaanitud hävitusvõitlust NSDAP vastu. 13. aprillil saadeti laiali ja keelustati SS, SA ning kõik ülejäänud NSDAP formatsioonid. Need meetmed tekitasid suures osas saksa rahvast nördimust. Saksamaa oli kodusõja lävel. See oli Adolf Hitler, kes hoidis massid tagasi mõtlematustest. „Hoidke distsipliini! 24. aprill on kättemaksu päev!“ hüüdis ta rahvale. Maapäevavalimised olid määratud 24. aprillile Preisimaal, Baierimaal, Württembergis, Anhaltis ja Hamburgis, kus need olid viimati toimunud 1928. aastal. Adolf Hitler seadis lootused võimalikult soodsate maapäevavalimiste tulemustele. 16. kuni 23. aprillini tegi ta oma teise Saksamaalennu ja kõneles 25 Reichi linnas. Frangimaal võitles Julius Streicher. 21. aprillil kõneles ta Herkulessaalbaus, mis oli politsei poolt ületäidetuse tõttu suletud. Rohkem kui 3000 rahvuskaaslast oli tulnud kokku. Valimistel said natsionaalsotsialistid Baierimaal oma mandaadid tõsta 9-lt 43-le.

 

Saksa rahvuskaaslased! Riigipresidendivalimistel 10. aprillil 1932 seadsid 16 miljonit sakslast ja kõik hääleõiguslikud juudid end Adolf Hitleri vastu. Paljud lootsid olukorra paranemist.

 

Möödunud on vahepeal kaks nädalat. Täna küsin ma teilt: Kus on õnneliku alguse ja võidu juurde marssimine? Algus on juba tehtud: ühel noormehel keelati sissepääs tänasele istungile, kuna tal olid seljas pruunid püksid ja pruunid saapad! Ma ei tee sellepärast politseile etteheiteid. Ta teeb ju vaid seda, mida valitsus temalt nõuab. Täna kirjutatakse sulle ette, kas sa tohid kanda pruuni, sinist või rohelist rõivastust. Asi läheb edasi! Ja täna pärastlõunal arestiti „Der Stürmer“, kuna meil oli julgus, valitsusele taas kord tõde öelda.

 

10. aprillil valisite te taas must-punase rinde. Teie peate kandma vastutust. Mõned päevad pärast 10. aprilli keelustati SA, SS ja Hitler-Jugend. Hindenburgi valijad, asi läheb edasi! Möödunud neljapäeval lugesin ma Nürnbergi ajalehes, et lähiajal on plaanitud tõsta kodanikumaksu. Hindenburgi valijad, asi läheb edasi! Päev pärast seda kuulutas Nürnbergi õhtuleht pensionite kärpimist.

 

Me vaatame rahuliku südametunnistusega tulevikku. Kas ka meie vastaste puhul nii on, on teine küsimus. Kui te oleks 10. aprillil Hitleri valinud, siis oleks te 11. aprillil juba näinud tegusid. Aga sina, väikekodanlane, EI TAHTNUD SEDA, 19 miljonit ei tahtnud seda – ja Hitler peab edasi vaikima! Vaadake nüüd kui vähe on senini toimunud ja milline häda on saksa rahvale kaela tulnud läbi hädakorralduste (Notverordnungen). Praegused võimuomajad pole meid vabaks teinud – nad üritavad selliste abinõude läbi oma võimetust varjata. Kaasaja võimuomajad! Te näitate sellega, et teil on hirm, ja et te saite 10. aprillil vaid näilise võimu! Varsti on teie lõpp saabunud! Õnneliku sihi ei saavuta mitte teie, vaid Adolf Hitler! Selle süsteemi saatus täitub ja peab täituma.

 

Me oleme täna siia saali kokku tulnud, et rääkida sellest, mille kohta ajalehed vaikivad. Mõne jaoks pole meeltmööda, et mina siin seisan ja talle ilustamata tõe välja ütlen. 13 aastat kõnelen ma juba selles linnas. 13 aastat juba võitlen ma juutluse vastu. Siiski ütleb üks või teine: „Mis on Streicheril alati juutide vastu? On ju ka korralikke juute!“

 

Mul on täna kange tahtmine kõigile nendele, kes räägivad korralikest juutidest, anda lõpuks arusaam, mida ma juba 13 aastat saksa inimestele selgeks üritan teha ja teen seda seni, kuni me oleme saavutanud võidu.

 

Te väikekodanlased, kõik te mu vastased: Te küsite minult, miks ma seda fanaatilist võitlust pean! Kas te peate mind narriks? Ei, seltsimehed KPD-st ja SPD-st, ma kõnelen tõtt ja näitan teile, mida te olete oma juutidega saksa rahvast teinud! Ma tean täpselt, mida ma ütlen, ja ei lase selles kahelda. 80. aastaga olete te saksa inimese usu ja truuduse oma isamaasse vankuma pannud ning ühe uue arusaamaga ta hinge mürgitanud. Te hüüdsite rahvale, et pole olemas isamaad, mis kannaks nime Saksamaa, on vaid olemas punane internatsionaal! Saksa rahvuskaaslane, sinule ja su lastele on valetatud, teid on pettetud ning isamaatuks tehtud! Sulle on ette öeldud, et Saksamaad saab väljastpoolt, rahvaid ühendava internatsionaali läbi, aidata. Sinule sisendati seda nii kaua, kuni sa uskusid, et maailmas on tõesti inimesi, kes hooliks sinust saksa tööline – nii kaua kuni sa uskusid, et juut on sinu sõber! Nii sai sinust tänaseks tõepoolest proleet (Prolet). Kas sa üldse tead, mida tähendab sõna proleet? Vaata sõnaraamatust järgi, siis sa näed, et proleet on harimatu rumal inimene! Kui seltsimehed sind proleediks nimetavad, siis tahavad nad öelda: Rumal tüüp, tule meile juurde liikmeks, sa pole veel piisavalt rumal. Me tahame sind veel lollimaks teha! Juudil läks 80 aastat, et sinust teha proleet. Ma tean aga, et saksa töölist saab tagasi võita vaid kui talle vahetpidamata sisendada: JUUDID ON MEILE ÕNNETUSEKS!

 

Meie toimetusele kirjutas hiljuti üks mees rahva seast kirja, milles olid järgnevad sõnad: „Kuna ma olen juudi kohta aru saanud, et ta on meie suurim vaenlane, vihkan ma teda kui meie suurimat õnnetust ja sellepärast olen ma nüüdsest teiega.“ Niinimetatud haritlased aga, kes on tegelikult harimata, ei kirjutanud selliseid kirju. Sellepärast pean ma järelandmatult kordama: „Juudid on meile õnnetuseks!“ Mullu esitasid „juudi rindemehed“ varakult minule süüdistuse selle väljaütlemise eest. Kohtus aga selgus, et see ütlus ei pärine üldse sellelt mehelt, kes seda valjult hüüab, vaid saksa haritlaselt professor Heinrich von Treitschkelt, kes elas ajal, mil keegi ei teadnud, et kunagi saabub üks Adolf Hitler. Treitschke polnud fanaatiline antisemiit. Ta ei kuulunud ka ühtegi poliitilisse ühendusse. Kuid ta oli tollal otsija ja esimene hoiataja. Kahjuks ei võetud teda kuulda.

 

Heinrich von Treitschke jõudis oma arusaamani antiikaja rahvaste ajaloo tudeerimise läbi. Ta tegi kindlaks, et juudid olid juba aastatuhandete eest suurte kultuurrahvaste seas parasiidid.

 

Pergamoni muuseumis Berliinis seisab ilus sammastega tempel. Kes olid küll need inimesed, kes selle lõid? Need olid valguslikud Põhjala inimesed, kellel oli kõrge kultuuritase ja nad olid nii kaua õnnelikud, kuni juut nende sekka saabus ja nende „õnnistatud maa“ maatasa tegi. Täna annavad kunagistest hiilgusest tunnistust vaid varemed. Saksa teadlane professor Human teostas 15 aastat Kreekas ja Ees-Aasias väljakaevamisi ning tõi ka templi jäänused, mis Berliinis muuseumis asuvad, minevikust meieni.

 

Aastatuhandeid elab juut Saksamaal. Ta pole täna teistsugune kui 2000 või 3000 aastat tagasi. Nii nagu ta varem hävitas antiikaja suured kultuurrahvad, nii tahab ta täna teha saksa rahvaga. Ning on veel saksalasi, kes ütlevad, et juudid on ka sakslased. Ma viitan ühele juudist ennesõjaaegsele kirjanikule, Viinist pärit dr Meiningerile. See kirjutas oma teoses „Sugu ja iseloom“, et juudid kannaavad kõigi rasside verd segunenuna endas ja sellega on nad värdjarass (Bastardrasse). Meininger järeldas meeleheitest, et ta peab, seotuna oma vere needusega, maailmas ringi liikuma vereimejana. Mu kallid saksa rahvuskaaslased! Ma tunnen kõrgelt haritud inimesi, kes ütlevad, et kõik, mis kannab inimvälimust, on võrdne. Nad öelgu, mida nad tahavad. Meie natsionaalsotsialistid teame, et kõik pole sugugi võrdväärne, mis kannab inimilmet, ning see on jumala poolt nii ettenähtud. Veri on see, mis määrab hinge väljenduse. Neeger jääb alati neegriks ning ei saa kunagi mongoliks. Eales ei mõista indialane hiinlase hinge. Nii saab ka saksa rahvas vaid enda rahvast armastada, kuna see on veri tema verest.

 

Juudid pole rahvus nagu teised rahvad. Nad ei oma kindlalt maad ja piiritletud ala, vaid elavad hargnenuna maailma rahvaste seas. Eales ei sammu juut saha taga, eales ei seisa ta alase ees. Ta parasiteerib ja laeb end rahvaste poolt toita. Kui sa usud, et juutidel on erinevate rahvaste seas ka erinevad sihid, siis sa eksid. KÕIGIL JUUTIDEL ON ÜHINE SIHT: MAAILMAVALITSEMINE!

 

Meie sakslased oleme tundma õppinud juuti. Selle, et saksa rahvas väljus maailmasõjast armetu olevusena, põhjustas juut. Ta tõi meile inflatsiooni, tegi väikepensionäridest, kes säästsid kogu oma elu, et vanaduspõlves oleks neil hädavajalikud krossid, kerjusteks. See põhjustas meie rahvale kirjeldamatuid kannatusi. Juuda täht tähendas mittejuudi rahvaste jaoks revolutsiooni, kaost, hävingut. Sellepärast kestab meie aus, avalik võitlus, nii kaua kuni Saksamaal juute on. Me ei võitle kaotatu eest, me ei heitle oleviku nimel – meie fanaatiline võitlustahe kuulub tulevikule. Kui Adolf Hitler ei saa võimule, siis kõnelevad kord vaid purustatud kivid ühest suurest saksa rahvast.

 

Kui minult küsitakse, kuidas oli võimalik, et suhteliselt väike arv – 3 miljonit – juuti sai allutada 65-miljonilise rahva, siis vastan ma: Oluline pole mitte arv. Juut ei võitle avalikult ja vabalt nagu germaanlane. Ta võitleb salakavalalt, salaja, ordudes, loožides. Kõik, mis kardab valgust, mis peab end peitma jumaliku päikse heleda kiire eest, see saadab juuti, see on ta võitluslipp.

 

 Kuigi juudid ei kartnud ka kristluse ründamist, kaitstakse juute veel nende poolt, kes kannava preestrirüüd. Esimese aja kristlus oli teistsugune kui tänane. Esimesed kristlased oli võitlejad, kes tahtsid oma rahva vabastada juudi häbist. Siis hiilis juut end sellesse liitu sisse ja tegi algselt puhtast kristlusest inimkonna pilke. Esimesed kristlased olid valmis kristliku õpetuse säilimise nimel surema. Juut aga tegi sellest äri. Juut laseb ennast ristida, et nii maskeerununa saada rahvaid seest välja orjastada. Meie aga teame, et juut, kas ta laseb end protestantlikult või katoliiklikult ristida, jääb juudiks. Miks sa seda ei mõisat, Sa protestantlik pastor, Sa katoliku vaimulik! Te olete pimestatud ja teenite juutide jumalat, kes pole armastuse, vaid vihkamise jumal. Miks ei kuula te Kristust, kes ütles juutidele: „Te olete saatana lapsed!“

 

Kuna juutide jumal on oma lastest teinud vereimejad ja parasiidid, sellepärast ei saa ta olla meie Issand Jumal.

 

Mu rahvuskaaslased! Kui kaua kulub teil veel aega, et jõuda arusaamani? Aastaid selgitame me teile, te aga ei taha kuulda. Andke ometi Adolf Hitlerile, kes ei taha midagi muud kui läbi kõigi saksa rahvuskaaslaste kokkuhaaramise teha Saksamaa taas tugevaks, oma usaldus. Te tahate Adolf Hitlerist aru saada. Füürerit saab aga vaid mõista südame ja tunde läbi. Sa usud, rahvuskaaslane, kuna sa haritud oled, olla parem! Sa oled pigem halvem, kuna Sa vaatad kõrvalt. Sa kuulud täna nende hulka, kes lõikavad kasu SA ja SS-i keelustamisest! Kuidas pead Sa laskma end häbistada nende lihtsate meeste poolt! Kui me oleks oodanud niinimetatud haritlaste tegusid – oh vaene Saksamaa, siis oleks sa juba kadunud ja maha müüdud!

 

Ma ütlen avalikult välja: Vabadus on seal, kus rangelt piiratud ringkondades läbi käiakse – julgus on aga seal, kus jõulised käed töö rütmis liiguvad. Küll Sa kord kahetsema pead, et Sa tublist tavalisest ja korralikust rahvuskaaslasest eemaldusid.

 

Mõistke ometi aja märke! Kui paljud jooksevad veel tõest mööda!

 

Ma ei tohiks tõepoolest enam kõneleda. Kuid teie ei taha kuulda, te ei taha vabad olla, te laisad, tuimad, te olete meelsamini juudi tööriistad! Jätkake aga nii! Varsti on liiga hilja, varsti on Saksamaa saatus otsustatud! Te juudi orjad, teie ihkate Saksamaad sirbi ja vasara all! Te olete unustanud, et nõukogude Venemaal hävis 51 miljonit inimest; te olete unustanud oma kamraadid, kes mõrvati punarinde ja reaktsionääride poolt, ja te olete unustanud kõik selle häda ja viletsuse, mis Saksamaa kohale saabunud on! Te ei taju seda, et te olete vaid tööriist selle saavutamiseks, mida juudi jumal on juudi rahvale lubanud. Te ei tunne seda, et te peate vaid juudikuninga all olema orjad. Siis ärge virisege, kandke oma orjust! See on saksa traagika, et sakslased võitlevad sakslaste vastu. Jätkake nii, siis saab juut lõikama külvatut. Igavene juut naerab ja ootab päeva, mil ta ei pea end enam maskeerima, vaid saab kuratlikult irvitades astuda maailma ette, et alustada marssi Euroopa südamesse.

 

Saksa rahvas, vaata ette, et sinu linnadest ei saaks rusuhunnikud! Tund on tõsine, on hoiatav, kuid see näitab aga sulle ka teed, mis viib vabaduseni. See on sulle tulevasel pühapäeval saabunud. Asi pole ühe parlamendi esindajates – asi on selles, et sa aitaks kaasa, murda must-punast juudiorjus, et sa teed tee vabaks Hitlerile uue riigi loomiseks. Me võitleme, nagu jüngrid võitlesid kord peale Kolgata mõrva. Need lihtsad väiksed inimesed hakkasid kõnelema ja võitlema. Nii minge ka teie välja kui kaasaja apostlid! Mängus on palju, mängus on kõik. Sakslane saa tunnist aru! Meie oleme täitnud oma kohustuse. Ära mõista tunni raskust, siis sa hävid! Kuid ära kurda! Sest sa kannad ju ise süüd!

 

Meie natsionaalsotsialistid usume, et Adolf Hitler on uue Saksamaa saadik. Me usume, et ta on jumala poolt saadetud, saksa rahvast vabastama kõikjuuda (Alljuda ) vereimejast. TEGEMIST ON SAKSA RAHVA LUNASTAMISEGA, ET MAAILM SAAKS LUNASTUSE. Sammuge koos meiega! Läbi võitluse võiduni.

 

21. aprillil 1932 Julius Streicher Nürnbergis Herkulessaalbaus.

Proua dr Halleri stenogramm.

 

 

See päev on minu elu kõige õnnelikum

9. märts 1933, võimu ülevõtmise päev Nürnbergis

 

9. märtsil 1933 toimus Nürnbergis natsionaalsotsialistlik revolutsioon. Hetk, mida Julius Streicher oli 14 aastat oodanud. Kui tihti ta ennustas kogunemistel, et saabub päev, mil linnustel, riigi ja linna hoonetel lehvivad haakristilipud! Kui tihti kadusid ta sõnad eksitatud massi pilkava naeru! Veel 4. märtsil 1933 kuulutasid marksistid „Raudse rinde“ kogunemisel: „Me saime jagu keisrist ja kuningast– küll me ka ühest Adolf Hitlerist jagu saame!“ Järgneval päeval, 5. märtsil oli marksism löödud. Riigipäevavalimised näitasid natsionaalsotsialistide selget võitu. Nii polnud enam natsionaalsotsialistidel võimu ülevõtmisel midagi jalus.

 

9. märtsil kogunesid natsionaalsotsialistid Saksahärrasteaasal (Deutschenherrnwiese) revolutsioonirongkäiguks läbi linna. Politseipresiidiumi juures rongkäik peatus. Heisati lipud. Siis läks marss edasi. Teekond viis raekoja juurde. Julius Streicher sisenes hoonesse, käis mõnes ruumis, milles istusid nii bürokraatlikud ametnikud, et nad ei vaadanud isegi oma aktide tagant üles. Streicher avas ühe akna ja pidas oma REVOLUTSIOONIKÕNE raekoja eest kogunenud suurele rahvamassile. Samal ajal kui Streicher kõneles kõlasid linnas kellad ja heisati haakristilippe.

 

Mu saksa rahvuskaaslased! Selles majas siin valitses 14 aastat põlgus ja häbi. Täna aga lehvib sellel hoonel natsionaalsotsialistliku Saksamaa lipp, kui saksa taassünni tõeline sümbol. Aastal 1924 veeti meid natsionaalsotsialiste politsei jõuga sellest hoonest välja, täna aga saabusime me siia kui võitjad! Taas saab siin hoones kehtima saksa sõna, mis pidi taanduma arguse ees, ning taas mõistetakse saksa õigust, mis keelustatud oli.

 

Mu rahvuskaaslased! Kas te kuulete, kuidas kõlavad täna uue Saksamaa kirikukellad? Lubage mul seda öelda ja tähele panna: SEE PÄEV ON MINU ELU KÕIGE ÕNNELIKUM! Tänage kõik jumalat, et nii läks! Olge uhked, et te saate kaasa elada sellele hetkele! Kunagi tähistati siin pidupaigas nürnberglaste poolt Hans Sachsi, täna juubeldab kogu Nürnberg Adolf Hitlerile. Lipp, mis heisatakse sel tunnil sellel hoonel, jääb igaveseks. Kes seda teotab, see väärib surma. Me pidime palju kannatama ja raskeid ohvreid tooma. Truudusetust ja reetmist pidime me iga päev nägema. Me oleme kõigist nendest raskustest õnnelikult üle saanud ja oleme võidukalt läbinud selle raske heitluse. Sellepärast on see tund meile püha ja selleks see igaveseks ka jääb! Ma ootasin alati rõõmuga päeva, mil ma saaksin Füürerile teatada, et Nürnberg kuulub talle. Täna on see päev saabunud! Ma olen taas oma saatusega leppinud. Unustatud on need päevad, mis jäävad mul selja taha. Nürnberg on uhke meisterlauljate linn (Meistersingerstadt), on saanud saksa linnaks ja jääb selleks ka igavesti! Heisake lipp! Adolf Hitlerile, uue Saksamaa Füürerile ja riigikantslerile: Sieg-Heil!